Teine päev möödus avastades Costa Brava rannikut. Nägime nii merd kui ka külasid, mis asusid mere äärest eemal. Kui rannikul kõik kohad karjuvad turistide kohaolust, siis rannast eemal valitseb hoopis teine maailm ja meeleolu. Sõime ühes väikeses külakeses, mis oli praktiliselt välja surnud. Ei tea, kas asi oli selles, et jõudsime kohale Siesta ajal või koht oligi selline, inimeverest tühjaks jooksnud.
Tellisime pitsat, mis üllatas nii originaalsusega kui ka oma hea maitse poolest. See oli vast ainus ainus kord minu elus, kui peale pitsa söömist oli mu südametunnistus rämpstoidu söömise kohapealt vait.
Kõikidest randadest jäi minu südamesse igaveseks kummitama Tossa de Mar'i rand. Unustamatult kaunis koht puhkamiseks. Ka linnake, mis on kerkinud kindluse ümber on väike sõbralik, kodune ning hubane. Siit naljalt ei leia vilkuvaid kasiinode ja striptiisiklubide reklaame. Seeeest kõik tänavad, mis viivad mere äärde on täis erinevaid pisikesi butiike, suveniiride- ja maiustustepoode.
Rand oli nii muljetavaldav ja kaunis, et tulime sinna tagasi ka oma reisi eelviimasel päeval puhkama.
Just sellisesse kaunisse kohta tahtis jääda ka minu mehe laulatussõrmus. Libises sõrmest, kui me temaga ujumas käisime. Ja ma üldse ei imesta, sest sellisesse kohta tahaks jääda isegi igaveseks. Abikaasa muidugi ei tahtnud alla anda, ning algatas missiooni ''Mission impossible: Abielu päästmine'', millesse kaasas ka meie reisikaaslased ning rannas olevad puhkajad, kellel oli juhuslikult kaasas snorgeldamis varustus. Vesi on seal läbipaistev ja väga soolane ja sügavaks läheb väga kiiresti. Sõrmus oli sõrmest ära tulnud kuskil 4-5m sügavusel. Teadsin, et kurvastada pole mõtet, minu abikaasa ei ole esimene ega viiamane, kes Vahemerre oma sõrmuse jätab. Naljatlesin, et nii pole aus, et tema sõrmus jääb paradiisi puhkama ja minu oma tuleb tagasi külmasse Tallinnasse tööle. Pakkusin välja, et õhtul teeme romantilise pikniku, avame pudeli head veini, sööme peale mõned tapased ja viskame minugi sõrmuse tema omale järgi Vahemere põhja puhkama. Aga asi läks teisiti. Abikaasa tormas linna ning ostis snorgeldamiseks toru ning maski ja läks merre oma kuldsõrmust taga ajama. Peale 1,5 h meretähe kujul ringi hulpimist TA LEIDISKI SELLE ÜLES. Tõi merepõhjast ära. Ütles, et ei oleks loobunud otsingutest enne kui viimane päikesekiir on kustunud. Ei tea, kas rõõmustasin rohkem selle üle, et sõrmus on leitud või selle üle, et minu kõrval on nii erakordne, nii suurepärane inimene.
Kui lõpuks kõik maha rahunes, siis mu mees ütles, et tahab mulle midagi näidata. Läks linna ning ostis teise komplekti snorgeldamiseks. Sõrmust otsides oli ta vastanud merepõhja koos seal elutsevate kalade, meresiilide ja taimedega ning seda ta tahtiski mulle näidata.
See oli minu esimene snorgeldamise kogemus. Isegi lapsepõlves ei ole ma kunagi proovinud maskiga ja toruga ujumist. Avanev maailm oli hingmattev. See meeletu ruum, mille kohal sa hõljud, mis on täis sigimist ja sagimist. Kui hingamise lõpuks selgeks sain ja südame kloppimine lõpetas minu kurdistamise, siis võtsin ujumisest ja uurimisest viimase. Kui inimene oskaks lennata, siis tunne oleks vist samasugune. Sina üleval ja terve maailm sinu all.
No comments:
Post a Comment