Armastan lendamist. Võibolla kõlab see imelikult, aga see rahustab mind ning äiutab kõik mõtted peas magama. Vaatan alati aknast välja, sest see kuidagi liidab loodusega ning laseb lõpuni läbi tunnetada, kui suur on maailm ja kui väike on inimene.
Inimene tihtilugu unustab oma kohta ning arvab, et saab vastu olla loodusjõududele ning maakera tahtele. Kahjuks tuletame meelde, et oleme vaid väikesed kivikesed kivirannas, kelle saatuse üle otsustavad tuuled, mered ja maavärinad, vaid siis kui midagi tõsisemat on juhtunud...
Barcelona võttis meid vastu tusase ja heitliku ilmega. sadas vihma ning ilm oli sombune. Meeletu liiklusvool, mis võitles taevast alla sajavate veeliitritega tegi esimese tunni päris ärevaks ning tõsiseks. Õnneks mõne tunni möödudes Hispaania leebus ning muutus meie vastu sõbralikumaks. Ka meie tuju läks selle peale paremaks. Teadsime, et kõige vahvam on alles ees.
Lloret de Mar'i jõudsime juba pimedas. Värvilised vilkuvad sildid reetsid koheselt, et tegu on linnaga, mis ärkab alles öösel. Hommikul ja päeval olid tänavad praktiliselt tühjad ja mitte selle pärast, et lõõskav päike oleks kurja teinud, vaid selle pärast, et koguti jõudu, et pimeda saabumisel minna välja tänavatele ning elada täiel rinnal ja ka täiel häälel.
Esimene öö möödus rahutult. Meie mugavstsooniga ning rahuga harjunud pead üritasid saavutada võidu õuest kostavate tantsurütmide ning keeva elu üle. Une väed olid lõplikult purustatud peale seda, kui akna alt möödus noorte südikate vutifännide seltskond, kes jagasid meiega võidurõõmu esitades akna all igihaljast hispaanlaste ergutushitti Oé, Oé, Oé.
No comments:
Post a Comment