Meie väike ja truu oranži sisuga "laenupunn", läbis kõikvõimalikud meie poolt korraldatud katsed hindele 5+. Pidas vastu maantekiirusele ja merelt puhuvatele soolastele tuuledele, jonnakalt keeldus tee pealt minemaujumast tugeva vihmaga ning sihikindlalt rühkis üles kõikidest mägedest, kuhu mu abikaasa ta juhtis. Julgelt võin väita, et selles väikeses keres on peidus üks suur süda. Ja mis kõige tähtsam, kõik ''äbarikud'' parkimiskohad, kuhu ei mahtunud ükski teine auto olid meie omad. Ja tihtilugu, need ''äbarikud'' parkimiskohad asusid kõige magusamates kohtades.
Esimese päeva hommikul läksime avastama Lloret de Mar'i randa ning kohalikke võlusid. Vasakul pildil on kujutatud Lloret de Mar'i kuulsamaid kujusid -Dona Marinera (eesti keeles: meremehe naine), kes tervitab kõiki saabuvaid laevu.
Lõuna ajal mekkisime kohalikku sangriat. Ausalt öeldes, tegu on ühe salakavala joogiga, mis maitseb ja näeb välja nagu viinamarjamahl. Paar jahutavat klaasikest sangriat ning tuju läheb lõbusaks, suu naeruhimuliseks ning silm säravaks.
Päeva teises pooles asusime aga teele sellisesse kohta nagu Montserrat'i klooster. Montserrat' klooster on Hispaania vanim benediktiini klooster. Klooster asub 720 meetri kõrgusel hambulisel Montserrat' kaljul, mis tekkis 25 miljoni aasta eest ning mille kõrgus merepinnast on 1236 meetrit. Sajandite vool on mäele andnud kirjeldamatu kuju. Siit sirutub taeva poole 1200 kõikvõimaliku kujuga kaljutippu. Ühe legendi järgi nikerdasid mäe kauneimad vormid välja väikesed inglid oma kuldsete saagidega.
Tegu on hingematvalt kauni kohaga.
Õhtul, õnnelike ning väsinutena, sõitsime tagasi Lloret da Mar'i. Tee lookles nagu serpantiini lint mägede vahel ja Vahemeri oli helesinine ja kutsuv.
Õhtul, enne magama minekut, kui päike oli loojunud ning õhtune augustijahedus oli saabunud käisime ujumas. Lloret de Mar'i kindlus aga vaatas vaikselt pealt, sest teadis, et me pole esimesed ega viimased turistid, kes öös seiklust otsivad.
No comments:
Post a Comment